No mida sa küll oma kalli naiseta teeksid?

Bao oli sel hommikul juba varakult poodi tõtanud, et seal kõikide tegemist vajavate toimetustega õhtuks valmis jõuda.
Suzy, kes enamjaolt tegeles kodus töötamisega, võis endale küll kallimast pisut rohkem und lubada, ent küllaltki vara oli temagi voodist väljas, vähese unega nagu ta oli. Oli ta ju kasvanud suures peres ja lärmakas linnaosas. Kaua magada polnud lihtsalt füüsiliselt võimalik, kui sa end just kõrvatroppide ja paksu teki abil muust maailmast välja ei lülitanud. Rahvas jooksis majast sisse ja välja, kõigil oli kogu aeg midagi vaja, mida väljendati valju häälega kisades ning keegi ei vaevunud ustele koputama - kaasa arvatud tema ise, sest... noh, you adapt, you fight and you live. Ning isegi kui sissemagamised kõne alla tulid, siis jättis pikk uni ilma sellistest privileegidest nagu hommikusöök, lõunaraha ning soe vesi. Olenemata sellest, et Suze oli juba mõnda aega oma perekonnast eraldi elanud, polnud ta siiani suutnud sajaprotsendiliselt harjuda kõigi nende erinevustega, mis kolimine kaasa oli toonud. Ja üks nendest oli kohe kindlasti võimalus kaua ja segamatult magada.

Hommikupoolik möödus tal tassikese kohvi ning tema viimase mitte just kõige suurejoonelisema juhtumi slash kliendi paberimajanduse seltsis, mille täitmise kasuks oli ta puhtast igavusest vahelduseks otsustanud.
Kella üheks aga oli ta sõbrannadega ühes kohalikus kohvikus väikese istumise kokku leppinud. Nende seltsis aeg lausa lendas ning need kaks tundi, mis nad vaid iseendale planeerinud olid, tundusid Suzy'le kahe minutiga.
Ent kuna erinevalt neidisest endast oli tema sõbrannadel märksa tihedam töögraafik ning rohkem aega lobisemiseks neil millegi arvelt laenata polnud, tuli neil peale hüvasti jätmist siiski laiali minna, olgugi et neiu oleks sõbrannadega, keda tal just eriti tihti näha ei õnnestunud, meeleldi veel paar sõna vahetanud.

Olles viimasele kohviku uksest väljuvale sõbrantsile veel hüvastijätuks lehvitanud, leidis ta viimaks mahti heita pilk ka ruumi seinal rippuvale kellale, ise imestades, et nad tegelikult nii tükk aega üksteise seltsis olid veetnud. Kätte oli jõudmas pärastlõuna ning kellaseierid lähenesid juba kolmele.
Olles endale veel ühe kohvi tellinud, mõtiskles näitsik endamisi, kuidas oma ülejäänud päeva sisustada.

Alles siis meenus talle Baoloy. Mees ei asunud temast hetkel kuigi kaugel, seega miks mitte minna ja teda sooja lõunasöögiga üllatada? Tollel on kindlasti kõht tühi ja vaevalt tal selle pideva tööd rügamise kõrvalt veel einestamiseks aega jääb. Ja ühtlasi võiks ta noormeest vajadusel ka pisut abistada, tollel oli ju niigi mure, et kas ta ikka saab kõigi asjatoimetustega õhtuks valmis. Pealegi ei saanud Suzanne salata, et eks selleks peamiseks rahateenijaks nende väikeses peres oli siiski Bao, kes selle nimel ka palju vaeva nägi, ning neiu tundis end seetõttu kergelt süüdlasena. Ja kuigi ta teadis, et see üks kord teda küll mehega tasa ei tee, siis ometi oli ta üsna kindel, et ühest korralikust kõhutäiest ja võimalusest seda kiirustamata süüa Bao küll ära ei ütleks.
Pikemalt mõtlemata telliski neidis ühe kanasnitsli kartulite ja kastmega, paludes ettekandjal see endale ka kaasa pakendada, lõpetas oma kohvi ning olles tellimuse kätte saanud, kiirustas kohviku uksest välja, pidas ühe parajasti mööda sõitva takso kinni, ning juba hetk hiljem veeres sõiduk Bao poole.

Jõudnud üsna vanamoodsa ning väliselt mitte just kõige üleslööduma väljanägemisega hoone ette, pidas taksojuht auto kinni ning nihverdas selle kuidagimoodi üksikule vabale kohale parkimisplatsil - üks sellise kellaajaga kaasnevaid probleeme -, ise samal ajal kirudes paari juhi sitta parkimisoskust - another reason why you shouldn't visit this place at this time.
Sue väljus sõidukist, tasus transpordi eest ning ühines siis parajasti poe liugustest sisse valguva rahvamassiga.

Baoloy leidis ta ühe osakonna ning väikese laoruumi moodi ruumi vahet siblimast, ehk siis täpselt sealt, kust ta oma kihlatu leida oli plaaninud.
Too suundus parajasti just laoruumi, et seal järjekordne pappkast lahti lõigata ning kaup, mida see sisaldas, letile transportida.
Kuna poodi külastas palju rahvast ning nõudlus oli sellest tingitult suur, varustati neid päevas mitme laadungi kaubaga ning küllap oli pärastlõunane kogus just saabunud.
Noormehele vaikselt selja tagant lähenedes, põimis Suzanne oma käed õrnalt ümber oma kihlatu kaela ning vajutas kuti põsele ühe väikese musi.
"Vaata, mis ma sulle tõin," sõnas ta, endiselt sooja karpi kohvikust kaasa võetud toiduga Baole ulatades.

Bao ise ei mõelnud väga palju selle peale, kes neist rohkem ja vähem raha teenib. Ta oli seda poodi seal juba väga kaua pidanud ja raha oli kõrvale pandud tegelikult päris kenake summa, kuna tal lihtsalt ei läinud seda nii palju vaja, kui palju ta seda teenis. Selle ära andmisega ta tegelikult väga helgekäoline ei olnud - ainult siis, kui tunne oli selline, nagu nüüd oleks õige hetk midagi sponsoreerida, käis välja oma rahasumma. Näiteks, kui linnakeses oli vaja midagi korraldada võis Baole loota. Kui mitte raha poolest, siis midagi muud toredat ta ikka üritustele välja võlus.
Tegelikult olukord päris nii hull ka ei olnud. Auto, mis Baosse kaupa tõi, viis kaupa ka kaubamajja ja võib-olla mõnikord ka kuhugi mujale. Inimesi käis seal siiski küll päris palju, kuigi kõik ei olnud päris inimesed. Nõidadele meeldis Bao eriti, kuna tema juurest võis leida kõige kvaliteetseimaid nõiajookide komponente. Bao ei müünud jäneseluid kassi omade pähe, mida tegid mõned teised.
Dominic oli küll tajunud, et keegi läheneb, kuid ta ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Kui naine aga teda juba põsele suudles, muigas mees õrnalt. Toidu vastu võtnud ja kasti pealtnäha sinnapaika jätnult pöördus ta Suzanne poole, et teda ilma pikema sissejuhatustega suudelda. Tagamõtteid tegelikult ei olnud, lihtsalt tahtis musi. Käärid, millega ta oli kasti lahti lõiganud, jätkasid tegevust sellest hoolimata, et Bao käed neid enam ei puudutanud.

Suzanne käed libisesid noormehe juustesse ning sasisid neid õrnalt ja mänglevalt, samal ajal kui naise huuled ahnelt mehe omade järele haarasid.
Aeglaselt eemaldunud ning oma kihlatule ühe armsa naeratuse kinkinud, avas too noormehe eest toidukarbi, mille sisemusest pääses valla niivõrd isuäratav toidulõhn, mis isegi Sue'l endal suu vett jooksma pani, kes tegelikult samuti hommikust saati midagi hamba alla polnud saanud, peale tassitäie kohvi ning "kohustusliku koogitüki", mille sõbrannad olid tal käskinud ära süüa, muretsedes neidise enda meelest liiga palju tema tervise pärast. Jah, eks nemadki olid neiu minestamishoogudest teadlikud ning seega tundsid nad end liialt vastutavana selle eest, et näitsik igal võimalikul juhul võimalikult palju toitu näost sisse ajaks, kuna nälgimine vaid soodustas minestamist. Suuremast toidurahest õnnestus tal end enamasti siiski välja nihverdada, nii ka seekord.

"Sina hakka sööma, ma viin ise kauba lettidele," sõnas ta, käega hetke õrnalt noormehe õlga silitades ning seejärel pappkastist, mille kallal Bao võlujõul tegutsevad käärid parajasti oma tööd tegid, kaupa välja laduma asudes.

Bao muigas õrnalt, asetas karbi ühele teisele kastile ja tõmbas tüdruku kaubast eemale, jätkuvalt mitte midagi öeldes. Oli vaja üht ainsat käeviibet, et kastide vahele ilmuks laud kahe tooliga. Kaup sai väga hästi enese ise välja ladumisega hakkama ja parasjagu oli Baol poes ka üks abiline, kes klientidega hästi hakkama sai, nii et mees ei põdenud eriti.
Naine maandus tal ühel toolil kenasti. Vabatahtlikult või mitte, ega Baod eriti tegelikult ei huvitanud, istuma ta Suzane igatahes pani. Ja pistis talle kahvli ka pihku, küll toidust jätkub ja kui ei jätku, siis sebivad juurde. Ise maandus ta tüdruku kõrvale, peos teine kahvel. "Head isu," lausus ta lõpuks muiates.

Kõik toimus Suzanne jaoks liiga kiiresti, seega enne, kui naine üldse reageerida jõudis, potsatas ta juba mingile toolile istuma, mis justkui eikusagilt välja ilmunud oli, nagu ka laud ning teine samasugune tool tema vastas, millel hetk hiljem võttis istet tema kihlatu.
Ja järgmisel hetkel leidis ta oma peost ka kahvli.
"Kallis, mul pole kõht tühi, tõesti," sõnas ta püsti tõustes ning vastu oma kallima tooli nõjatudes, tolle laubale ühe armastava musi vajutades. "Hoopis sina peaksid sööma, sul ei olnud aega isegi hommikul midagi suhu pista," lisas ta, jättes mainimata, et tegelikult oli ka tema enese hommikusöök piirdunud vaid tassikese kohviga. Sue oli mitmeid kordi Baole öelnud, et too naise üles ärataks, kui ta ise ärkama peab, et naine saaks talle midagi hommikusöögiks teha, ent mees õigustas end alati sellega, et Suzy magas seal nii magusalt nagu hällilaps ja too ei raatsinud teda üles äratada.
Seejärel pööras neidis pilgu pappkastidele, mille võlujõul töötavad käärid esmalt lahti lõikasid ning mis siis kauba endast ise välja ladusid.
"Sa ei pea oma energiat selle peale kulutama, las ma ise," lausus ta peaaegu paluvalt. Ta ei teadnud küll täpselt, kui palju energiat see nõudis, ent seda kõike polnud vaja, ta oleks hea meelega ise kõik need kastid lahti lõiganud ja kauba letile toimetanud ja veel kõike muud teinud, milles Baol tema abi vaja läks. Ta lihtsalt tundis, et tahab oma kallimat aidata. Ta ei olnud küll otseselt töötu, ent kodus töötamine tähendas tema jaoks sageli puhkamist ning tegelemist kõige muuga peale tööalaste kohustuste, kui tal just midagi väga pakilist kaelas polnud.
Ja nüüd soovis ta, et ka tema kallim saaks samamoodi aja maha võtta ja vähemasti kiirustamata oma lõunasööki nautida. Ja mitte nii väga Sue pärast muretsema, neidisel tõesti polnud kõht tühi hetkel, kuigi ilmselt oleks see tõepoolest õigem olnud, kui ta samuti midagi põske oleks pistnud.

"Istu, sa ei söönud ise ka hommikul midagi," lausus Bao rahulikult, suunurgas jätkuvalt kerge muie. Võib-olla talle meeldis tüdruku juures see, et ta nii palju muretses? Või et ta lihtsalt jätkuvalt eriti ei mõistnud Bao olemust? Kes teab. Ta oli ilmas igatahes juba piisavalt elanud ja leidnud palju võimalusi tööajal ka midagi suupärast endale näpata. Mitte, et seda eriti palju oleks olnud, kuid ta ei tundnud, et ta eriti paljut oleks vajanud. Ja kodus ei võtnud võlukunsti kasutamine temalt eriti palju energiat - kogu maja nõretas niigi tema maagiast ja seinadesse oli talletatud läbi aegade kõvasti energiat.
"Mu abiline on ka praegu tööl, nii et tule ja söö," lisas Bao siis veel ja nüüd ilmus lauale ka kann mahlaga, mis pärines külmkapist. Ja kaks klaasi, mis pärinesid lihtsalt kapist.

"Sõin küll," torises Suzanne, ent potsatas lõpuks siiski allaandlikult oma kallima vastas toolil. Alles esimest suutäit enne suhu pistmist kastme sisse kastetud kartulist hammustades jõudis talle kohale, kui näljane ta tegelikult oli. Hetkeks vohmis ta täiel kiirusel snitslit süüa, ent siis meenus talle taas Baoloy kohalolek ning õige pea oli endine "mul-ausalt-pole-kõht-tühi" Suzanne taas kodus. Ta kallas endale ühte klaasidest mahla, toetas selja vastu tooli seljatuge ning jälgis, kuidas tema kallim söögi kallal tegutses, mõtlemata sellest tegevusest enam ise osa võtta.
Jah, Sue kippus vahetevahel ehk tõesti liiga hoolitsev ja muretsev olema, jättes enda vajadused tahaplaanile ning keskendudes pigem teiste omadele. Eriti oli see nii muidugi Bao puhul, kuid see ju käiski armastuse juurde, vähemalt selle armastuse puhul, mida neidis Baoloy vastu tundis.
Ja kuigi nüüdseks oli ta selle teadmisega juba mõnda aega elanud, oli Sue'l endiselt raske uskuda, et Bao vajas nii suures poes vaid ühte abilist ning kõik muu tegi ta ise ära, olgugi et palju neist asjadest ka võlukunsti abiga. Seega kohtles ta oma kallimat mõnes mõttes nagu täiesti tavalist inimest, mitte sellist, kes võis endale ka ise midagi lõunasöögiks võluda või kedagi, kes oma võimete tõttu neidise abi ei vajanud.

Bao muigas, kui Suzanne isukalt sööma asus ja näppas ka endale mõned kartulid, kuid kui tüdruk aga jälle tegi pähe näo, nagu tal kõht kohe üldse tühi poleks, ilmus mehe kulmude vahele vaevumärgatav korts. Külmkapist sai alla transporditud nüüd ka ilmselt üleelmisest päevast pärit munapuder, kuid see oli veel täiesti elus. See väljend on küll veidi vastuoluline - kui toit tegelikult uut elu elaks, oleks see ju halvaks läinud. Igatahes, munapuder oli söödav. Kauss potsatas Suzanne ees ja puder soojendas end ise üles. Õigemini tegi seda Bao, kuid väga vahet polnud.
"Söö," viipas mees rahulolevalt ja asus ise siis selle toidu kallale, mis naine talle toonud oli. Tal ei olnud väga suurt tahtmist praegu Suzyga eriti vaielda. Kahtlemata suudaks ta vaidluse hea tahtmise juures võita, aga ega see väike võit talle eriti midagi ikka andnud ei oleks. Ja pealegi, see munapuder oleks järgmiseks päevaks küll juba jalad alla võtnud. Või lihtsalt roheliseks läinud või muud säärast ning see oleks olnud puhas toidu raiskamine. Toit on püha!