Jõgi, River

Danielle oli niisama kesk päeva paiku jalutama läinud kuna tal ei olnud siin linnas eriti midagi teha. Sõpru tal ei olnud siin veel, mis sest, et ta oli siin mitu kuud elanud. Neiu ei usaldanud lihtsalt kedagi peale enda. Ta lihtsalt ei soovi rohkem haiget saada inimeste poolt, keda ta kalliks peab seega oli tema arust parem mitte usaldada kedagi peale enda kuid ta teab, et kunagi ikka peab ta kedagi usaldama. Dani avastas, end ühel hetkel jõe äärest. Ta vaatas niisama korraks enda ümber ringi ning toetus siis end silla käsipuu vastu, kui seal oli üldse selline asi olemas ja vaatas taevasse, kus oli paar üksikut pilvekest. Talle meeldis tegelt loodust uurida mingil määral kuid ta ei näidanud, seda huvi välja nagu oma emotsioonegi.

Kellaseierid lähenesid keskpäevale, kui Suzanne väljus kohvikust, kus ta oli kohtunud ühega oma klientidest ning tollega kohvitassi taga paar tunnikest kohtuasju arutanud. Ning taaskord pidi naine end tunnustama, et ta oma elus just sellise teekonna oli valinud. Jah, talle reaalselt meeldis see töö, kui kõik need 'kellel on pärast lahutust õigus koos muretsetud jack russelli terjerile' stiilis juhtumid välja jätta, aga every once in awhile usaldati tema kätesse ka paar märksa huvitavamat kohtukeissi ja... juristitöö lihtsalt sobis talle nagu valatult.
Ning ka otsus endale nüüd, mil ta majanduslikult pisut paremas seisus oli, autojuhiload hankida, oli üks neid otsuseid, mille puhul neidis end õnnitleda võis. Ta lihtsalt ei jõudnud enam ära oodata, millal ta need load kätte saab, sest oma auto oli kahtlemata kõige mugavam viis liiklemiseks. Eriti siis, kui väljas võtsid sind vastu jahedad tuuleiilid ning küllaltki sombune ilm. Kuigi taevas oli nüüdseks seal ennist triivinud tumedatest vihmapilvedest enam-vähem lage, olid need endast pea kõikjale maha jätnud suured porilombid ning kogu tänav oli vihmast märg ning sädeles autode ja busside tulede valguses punaselt, valgelt ja merevaigukollaselt.
Kadedusega jälgis Sue neid inimesi, kes erinevatest hoonetest väljudes kõigest paar sammu pidid tegema, enne kui oma lähedusse pargitud autodesse said istuda, mootori käivitada ning soojenduse täie võimsuse peale keerata, samal ajal, kui neidis ise kiirel sammul mööda tänavat edasi astus, mantlihõlmasid eest kinni hoides ning iga kõrvust mööda vuhiseva tuuleiili peale veelgi sammu kiirendades.
Jõudnud bussipeatusesse, kus peatus buss, millega ta üsna kodu lähedale sai sõita, heitis neidis pilgu väikese varjualuse klaasist seinale kleebitud graafikule, lootuses, et tal ei tule oma bussi kaua oodata. Aga ei, loomulikult ei võinud tema lootused kunagi täide minna, mistõttu graafiku järgi otsustades oli tema buss väljunud kõigest viie minuti eest ning järgmiseni oli aega pisut rohkem kui pool tundi.
Ohates seadis ta sammud lähedalasuva silla suunas, olles endale eelnevalt ühest mööda jõe äärt kulgeval promenaadil asuvast kohvikust ühe sooja kakao tellinud, ning jalutas nüüd käsi tugevalt pihkude vahele surutud kakaotopsi vastas soojendades ning sealt aeg-ajalt lonkse rüübates mööda silda edasi, end üsna selle keskpunktis vastu silda mõlemalt poolt piiravat käsipuud toetades, aeglaselt oma kakaod lonksates ning mõtlikult üle kakaotopsi üsna kiiresti lainetavat vett silmitsedes.

Danielle ei pannud tähele, et siia sillale oli veel keegi peale tema tulnud. Neiu oli lihtsalt oma mõtetesse vajunud, ei muud midagi erilist. Samal hetkel nüüd vaatas niisama omaette maha, seal oli üks poriloik. Dani oli lihtsalt hetkel oma elu üle mõtlema jäänud, see kõik, mis oli minevikus juhtunud ja mida ta kavatseb oma eluga ette võtta. Tüdrukul ei olnud otseseid sihte mille poole kõndida. Ta lihtsalt elas. Ta oli küll huvisid ja nii edasi aga mitte miski ei tundunud talle sobilik. Samas minevik tõi talle pisara silma aga selle pühkis ta sama kähku ära kui see oli tekkinud kuna ta soovis näida nii tugevana kui võimalik ja mitte nutta oma mineviku pärast. Kui sisimas oleks ta heameelega nutnud kuid ta ei julgenud seda välja näitata enam, teatud asjade pärast minevikust, millest ta heameelega vaikiks. Üldse räägib ta harva oma minevikust. Heal juhul mainib, et vanemad on surnud ja nii edasi aga mitte kunagi detailselt. Neiu ohkas vaikselt ja viis oma pilgu niisama lainetava jõe vee poole.

Oli täitsa loogiline, et Danielle teda ei märganud - nad polnud sugugi ainsad inimesed sillal. Seal leidus veel ka täitsa arvestatav hulk jalakäijaid ning neile ettenähtud rajal sõitsid tihedalt üksteise kannul autod, mingit väga suurt auku polnud sinna siiamaani tekkinud, ühesõnaga sillapealne liiklus oli täitsa elav.
Kui Suzanne lainetava vee jälgimisest tüdines, pöördus ta ümber, valmistudes ülejäänud aega, mis tal veel oodata oli jäänud, mõnes jõeäärsel promenaadil asuvas poes laiaks lüüa, ent mingil kes teab kuhu kiirustaval mehel oli muidugi liiga kiire, et ette vaadata ja mõista, et ta polnud sillal sugugi üksi, mistõttu ta hetk hiljem Sue'le otsa jooksis. Neidis taganes paar kiiret sammu, kakaotops lendas tal käest ning selle sisu maandus õnnetuseks ühe eemal silla käsipuu vastu toetunud noore naise mantlil.
Mees, kes kogu selle tohuvabohu põhjustanud oli, ei lasknud end äsjasest õnnetusest sugugi häirida ning Suzanne võis vaid näha teda mööda silda edasi jooksmas. Hõikuma kukkuda polnud ilmselt mõtet, sest arvatavasti oli mees tema kuuldekaugusest juba väljas ning isegi kui ta neidise hõikeid kuulnud oleks, vaevalt ta siis tagasi oleks tulnud. Ja mida temagi sinna teha oleks saanud? Vabandust palunud? See oleks temast muidugi väga viisakas olnud, kuid selle kakaopleki vastu, mis nüüd tolle neiu mantlil laiutas, ei oleks see siiski midagi teinud. Või noh, see erinevus oli tegelikult veel, et nüüd pidi Suzanne üksinda tagajärgedega silmitsi seisma. Ka tema jaoks olnuks lihtsam lihtsalt ära joosta, kuid see poleks temast kuigi täiskasvanulikku muljet jätnud, või mis?
"Oh issand, palun vabandust," tõttas neidis kohe vabandama, silmitsedes murelikult kakaoplekki naise mantlil. "Ehk õnnestub meil see siit kuidagi maha saada?" Olukord oli kaunis lootusetu, ent Suzanne vähemasti üritas lahendusi pakkuda, olgu need siis kui tahes teostatavad.

Danielle ärkas oma mõttetest kui mingi jook või muud sellist tabas ta mantlit. Tüdruk märkas eemal ühte tüdrukut ja siis minema jooksvat meest. Neiu raputas vaid pead ja ohkas. Ta mantel oli nüüd rikutud.
Paar sekundit hiljem see tüdruk vabandas tema ees juba. "Pole hullu, elan üle. Ega nagunii ma kavatsesin omale uue osta," lausus ta vastuseks. Teda väga ei huvitanud see plekk seal praegu. Tegelt ka oli tal plaanis uus osta. Praegune oli nagunii aasta vana juba ja suht moest väljas vähemalt tema jaoks aga ta pole sobivat uut leidnud veel omale.