Home. Sweet home.

Nicole oli jõudnud majani. Mis majani, parem on selle kohta öelda kääbusmaja. Valgetest tellistest laotud seinad ning helesiniste raamidega aknad. Katus oli samuti sinine. MAJA oli üsna armas, kuid natuke liiga väike mahutamaks viit inimest. HOOLIMATA KAHEST KORrusest oli tube siiski væhe - vaid vii. ALL kolm ja üleval kaks. ALUmisel korrusel olid wc, kahe inimese magamistuba ning tilluke köök-elutuba. Nicole astus sisse ja lennutas oma koti diivanile. "Nad tulevad öösel." sõnas Nicole.

Suzanne oli terve tee enda ees kõmpivale tüdrukule järgnenud ning vahepeal isegi teada saanud, et tolle nimi on Nicole.
Maja oli tõesti armas ning kuna esmalt arvas Sue, et Nicky elab seal üksinda, tundus see muidu väike majake talle ühe inimese kohta küllaltki suurena.
Neidis jälgis silmadega tüdruku koti lennutrajektoori ning kortsutas tolle sõnade peale pisut kulmu. Talle ei meenunud, et Aure oleks talle rääkinud, et keegi tuleb öösel. Ja kuhu üldse? Sinnasamasse majja? Seega ta ei elanud seal üksi?
"Kes täpsemalt?" üritas Sue kõikidest nendest küsimustest, mis hetkel ta peas keerlesid, välja valida ühe ja hetkel kõige tähtsama, millest alustada.

OT. Vau. Vau. Vau. Vabandust vigade pärast, aga sa ei tea, kui vastik telefonis toksida on.

"Oh.. Need kes siin alati elanud on. Jason, Ryan, Martin ja Chevie. Ma kohtusin nendega umbes seitse aastat tagasi. Ma olin siis neliteist," seletas Nicky. Ta juhatas tüdruku enda ja Jasoni tuppa ülemisel korrusel. See oli natuke suurem tuba, sest pool toast oli täis fotosi, objektiive ja kaameraid. Teise poole toast hõivas suur valge voodi. Tuba ise oli kena. Uksest tuled- paremale jääb voodi ning otse kõndides ongi kõik pildistamise asjad. Muidugi võttis omajagu ka suur kapp, millest neli viiendikku hõivasid Nicky riided ja viiendik Jasoni riided. Nicole kehitas õlgu. "Magad maas. Magamiskotiga," sõnas ta.