Trinity Hightower

Pealkiri: Trinity Hightower Kolm Veeb 19, 2014 6:11 pm

TRINITY ELIZABELLA HIGHTOWER
Trinity Hightower Large

Hüüdnimed: (T)Rin(ny), Zabe, Ghost.
Sugu: Nane.
Vanus: Näeb välja natuke alla 20, tegelik vanus on sadaseitsekümmend või veidi rohkem.
Orientatsioon: Peab end biks, kaldub siiski naiste poole enamasti.

Olemus: Üldiselt on Trin igat pidi üpris tavaline inimene, kui välja jätta, et ta ei vanane ega ole siiani olnud veel võimeline surema, ükskõik mislaadi haiguse või vigastuse ta oleks endale ka hankinud. Raskema vigastuse korral on tal lihtsalt olnud mõnikord isegi kuni paari kuune mäluauk, mille sees ta võib-olla endale veidi süüa siit-sealt on hankinud. Trinnyl esineb veel ka teislaadi mäluauke - ta võib unustada järsult kõik oma olemusest, eelnevast elust ja hakata lihtsalt asju uuesti avastama. Mõnikord meenuvad talle seigad minevikust ja on ka hetki, kus ta mäletab kõike oma elust.
Võimed: Erilised võimed puuduvad. Surematus on pigem mingil määral needus, kui võime.
Välimus: Trin on umbes 1, 75 pikk ja saleda kehaga neiu. Ta juuksed on valged, mõnel juhul tunduvad ka kergelt hallikad, ning suhteliselt pikad. Ta kannab neid enamasti lahti. Tüdruku silmad on hallid, kui neile langeb valgus paistavad need veidi ebamaiselt säravhõbedased.
Iseloom: Kõik sõltub sellest, kui palju Trin parasjagu mäletab - kui liiga palju, siis võib ta olla mõtlik ja vaikne, kuid ei pruugi. Üldiselt on tüdruk suhteliselt avatud ja rõõmsameelne, kuid mitte täielik rõõmujunn, kellele kõik inimesed kõlbaksid. Ta küll võib inimesi tahtmise korral välja kannatada, kuid tal on tugev iseloom ja ta ei lase endale eriti tihti midagi öelda. Vähemalt ei võta neid asju südamesse või tõsiselt.

Perekond: Teadmata.
Ajalugu: Ei Trin ega keegi teine, ei tea, kus plika sündis. Kõige varasemad mälestused tüdrukul oma elust on üheksateistkümnenda sajandi inglismaast, siis, kui ta oli viiene ja töötas vabrikus. Seal vabrikus töötas ta kolm aastat. See oli raske ja väsitav töö, liigagi tihti pääses ta üle noatera käe või sõrmede kaotamisest. Ühel päeval tal aga enam ei vedanud ning ta lõi oma pea vastu masinat ära nii tugevasti, et kaotas meelemärkuse. Masin jättis tema kehast suhteliselt räsitud jäänused järgi. Eriti aitas veel pildile kaasa veri, mida kõik kohad täis olid. Tegelikult keha olukord sisuliselt nii hull ei olnudki. Kuklast oli pea veidi kokku mutsitud, kuid nägu üldiselt oli terve. Käed ja jalad olid üpris palju kannatada saanud ja tüdruk ei liigutanud. Et ta oli üks paljudest siis ei pööratud talle tähelepanu - ilmselgelt surnud ja maeti maha.
Möödus pool aastat ja siis oli tüdruku keha piisavalt paranenud, ammutades energiat ja vajalike aineid sõnaotseses mõttes mullast ja teistest laipadest, kes tema juures olid. Teda ei maetud kirstuga ja kui ta vähehaaval teadvusele hakkas tulema, pidi ta end lihtsalt välja kaevama. Sellest ta eriti palju ei mäleta, nagu ka maa-all veedetud poolest aastast. Esimesed sõõmud õhku ja kopsudest ning suust mulla ja muu kraami välja köhimise tagajärjel hakkas ilmselt ta keha uuesti piisavalt normaalselt tegutsema, et võinuks tekkima hakata mälu.
Kaheksa-aastane plika ei plaaninudki minna uurima, mis olukord vabrikus oli. Teda ei šokeerinud väga palju olukord, milles ta oli, kuna esiteks ta ei mõistnud eriti hästi, mis oli juhtunud, ja teiseks - ta ei mäletanud, et tal oleks olnud mingeid kohustusi. Ta teadis, et ta oli üks vabrikus töötanud lastest ning olgem ausad - keegi neist ei armastanud seda tööd. Seega kasutas ta võimalust ja silkas lihtsalt minema. Teise linna. Seal pandi ta orbudekodusse, kuna ei jäänud märkama, et väike plika ihuüksi tänaval eksleb.
Suurem osa tema noorusest mööduski erinevates orbudekodudes, kust ta mõnikord ka minema jooksis. Umbes viieteist aastasena lapsendati ta lõpuks ühte kaupmehe perre, kes leidis, et tüdruk on väga nägus. Endal oli neil vaid kolm poega - kaupmehe arvates piisavalt ja kaupmehe naine tahtis väga tütart. Neiu elas nende juures kuni üheksateistkümneaastaseks saamiseni. Talle anti selle ajajooksul ka mingil määral haridust. Siis korraga taheti teda aga mehele panna ning tema ei saanud valida. Võib-olla oleks ta ka pea norgu lasknud, kuid tal olid parasjagu teised huvid. Hirmu ei osanud ta nagunii just väga palju tunda, kuna ta ei teadnud, mida karta. Seega tegi ta lihtsalt uuesti sääred.
Mööda Inglismaad ringi rännates veetis ta umbes kakskümmend aastat, kogudes teadmisi ja jõudes selgusele, et ta pole päris normaalne inimene.
Oma arvestatavate eluaastate jooksul on ta elanud ka Ameerikas, Prantsusmaal ja mõningates teistes euroopa riikides, kuni jõudis otsaga tagasi kodumaale.

Muud põnevat:
*Trintyle meeldivad väga loomad, kuid samas ta kardab peaaegu kõiki.
*Tüdruku juuksed olid nooruses tumepunased, kuid tal ei olnud tedretähne. Juuksed muutusid valgeteks peale seda, kui ta oma kasuperest ära jooksis.
*Hüüdnime Ghost sai ta mitte valgete juuste vaid oma võime järgi peaaegu täiesti hääletult kõndida ja inimesi alati üllatada.